Kunstiajalugu

Selles kaustas on lühidalt räägitud kunstiajaloo erinevatest etappidest ja tähtsamatest kunstnikest ja nende töödest. Teksti vakel on antud lingid slaidikogude juurde.

Kunst ürgajal

Kunstiks ürgajal  nimetatakse kunsti, mida inimesed on teinud aegade algusest kuni selle ajani, mil tekkisid esimesed linnriigid (sumerid)  ja kultuurid (Vana-Ameerika). Ürgaja kunst oli tugevalt seotud inimese tolleaegsete uskumustega ja võis sageli olla seotud erinevate rituaalide läbiviimisega. Üheks uskumuseks oli animism, usuti, et kõigel meil ümbritseval on hing: puudel, kividel, lindudel ja loomadel. Seetõttu on loomad ürginimese üheks lemmikteemaks ja neid kujutati hästi hoolikalt ja tõepäraselt. Inimese kujutamisega ei nähtud üldse niipalju vaeva.  Loomulikult ei maalitud paberile nagu tänapäeval vaid koopaseintele, puudele, kividele jm looduslikele objektidele. Materjalid ja vahendid, millega kujutati olid looduslikud: loomarasv, värvimullad, süsi, käed,  puupulgad jne. Vanimad seni leitud koopamaalingud asuvad Austraalias, Euroopa vanimad koopamaalingud asuvad Hispaanias (Altamira) ja Prantsusmaal (Lascoux). Ürginimene meisterdas ka väikesi luust või liivakivist kujukesi, mida kanti endaga talismanina (õnnetoov asi) kaasas.

Vana aja kõrgkultuurid

Kõrgultuurid hakkasid tekkima siis, kui inimese elukorraldus muutus süsteemsemaks ja tekkisid erinevad ühiskonnaklassid: orjad, käsitöölised, sõjamehed, kunstnikud, preestrid ja valitsejad. Selliseid kultuure tekkis üle kogu maailma, ühed tuntumad on Lähis-Ida (Sumerid, Babüloonia), Aafrika (Egiptus) ja Vana-Ameerika (Asteegid, Majad) kultuurid. Vanade kultuuride juures oli samuti usul väga suur tähtsus ja seetõttu olid preestrid sageli tähtsamad mehed kui valitsejad. Preester oli vahendaja jumalate ja inimeste vahel, tema viis läbi ohvritalitusi, mis võisid olla üsna verised: ohverdati ka inimesi. Jumalaid, preestreid ja valitsejaid ülistati ka tolleaegsetes kunstiteostes, milleks olid enamasti hiigelsuured templid, mis olid kaunistatud reljeefide ja seinamaalingutega. Materjalid, millest templeid ehitati olid erinevad, olenevalt kultuuri asukohast. Selleks võis olla kivi või ka savi, samuti puit, kasutati ka põletamata ja põletatud telliskive. Templid ja lossid, mis olid valmistatud savist või puust on enamasti hävinenud või on säilinud väga väikses mahus. Kuid me teame vanadest kultuuridest niipalju sellepärast, et tolleaegsed inimesed kasutasid kirja ja märkisid üles kõik, mis tollal sündis.

Antiik: Kreeka ja Rooma

Antiigiks nimetatakse kultuure, mis õitsesid tänasel Kreeka ja Itaalia aladel umbes I aastatuhande lõpust eKr kuni aasatni 500 pKr. Antiikkultuurides oli religiooni tähtsus väiksem, seal tegeleti lisaks paljude muude asjadega: filosoofia, matemaatika, sport, teater, vaatemängud jne. Tolleaegsed linnad sarnanesid oma ülesehituselt (teedevõrgud ja transport) üsna palju tänapäevaste linnadega. Tähtis koht oli linna peaväljak e. agoraa, kus toimusid avalikud koosolekud ja peeti turgu. Antiikajast on pärit ka demokraatlik riigikord, kus riiki ei juhi mitte üksik ainuvalitseja vaid vabade kodanike poolt valitud senat e. riigikogu.

Antiikaja kunstnikud armastasid ilu ja korrapära, kõik pidi omavahel harmoneeruma ja tasakaalus olema. Kunstnik oli antiikajal lugupeetud ja hästitasustatud amet, mille juurde käisid lisaks väga headele oskustele ka laialdased teadmised maailmast. Sellistest tõekspidamistest lähtuvalt ehitati tolleaegsed templid, mis sammaste vanuse ja kuju järgi jagunesid üldjoontes kolmeks: dooria, joonia ja korintose. Ehituskunsti kõrval oli populaarsuselt tähtsaimal kohal skulptuur. Inimest armastati antiikajal kujutada alasti ja hästi treenitud ja tugeva kehaga. Antiikajast pärinev inimese kujutamise viis ja proportsioonireeglid on põhimõtteliselt kasutuses tänapäevani. Tolle aja kunstnikele oli kõige tähtsam inimese täpne ja loomutruu kujutamine: isegi musklid naha all raiuti äratuntavalt välja. Templite ja ka elamute seinu ja põrandaid kaeti mosaiikidega, seitele maaliti ja freskotehnikas pilte. Antiigist teame me tänapäeval sellepärast nii palju, et 1. sajandil mattis vulkaan Etna oma purske tagajärjel enda alla mitu linna, teiste hulgas ka Pompeij. Väljakaevamised ja avastusel algasid 17. sajandil ja jätkuvad tänapäevani.

Kristlik kunst

Kristlus tekkis tollal hiigelsuures Rooma Impeeriumis ja oli üle kolmesaja aasta põrandaalune ja tagakiusatud usk. Kui kristlus sai legaliseerituks e. seaduslikuks, levis ta kiiresti üle kogu Euroopa ja Lähis-Ida (Bütsants) ning sai I aastatuhende teiseks pooleks peamiseks maailmausundiks. Ka kristlased ehitasin endale jumalakodasid, mida nad nimetasid kirikuteks. Kirik e. alguses basiilika koosnes alguses kahest üksteisega ristuvast hoone osast. Ristumine moodustas  ladina risti kujulise ehitise. Enne kirikute ehitamist kohtusid kristlased maaalustes käikudes e. katakombides, kus nad pidasid jumalateenistuse ja matsid oma surnuid.

Kristlikus kunstis on kõige olulisem jumalasõna edastamine, kunstniku jaoks ei olnud oluline kujutise tõepärasus. Sellepärast näevad varasemad kristliku kunsti teosed välja natuke lapsikud ja kohmakad. Peamine koht kus jumalasõna kunsti abiga kuulutati, olidki kirikud. Kaunistati alguses kiriku peasissekäiku ja altariümbrust, hiljem üha rohkem seinu kogu ulatuses ja ka kiriku fassaadi. Mida kujutati? Eks ikka elu maailma loomisest kuni viimsepäevakohtuni, koos inglite ja sarvikutega. Kiriku sissepääsu kohal (mis asub alati läänes ja altar idas) oli hirmuäratav viimse kohtupäeva stseen, mis pidi kirikusse sisenejates aukartust ja natuke hirmugi äratama. Esimestel aastasadadel oli elu Euroopas kirju ja ebastabiilne ja pideva rahvasterändamise tõttu. Paljud erinevad hõimud Euroopa eri paigust liikusid ringi, pidevalt toimusid sõjad, tekkisid ja hävisid riigid. Ka kunst on sellepärast kirju, kuna on segunenud eri rahvaste kunstiga. Üks koht, kus elu oli suhteliselt rahulik oli klooster, kuhu koguti kõik tolleaegsed tarkused raamatute näol. Niisiis on lisaks kirikute kaunistamisele tollal kõrges hinnas ka kirjakunst ja miniatuurmaal (väike maal).

Umber 9. sajandi alguseks Euroopa stabiliseerub ja hakkavad kujunema riigid tänapäevases mõistes. Kiriku osa ilmaliku elu korraldamisel ja juhtimisel suureneb ja I ja II aastatuhandevahetusel tehakse mitmeid ristiretkeid Pühale Maale. Kunstis levib laialdasemalt kaks stiili: romaani ja gooti. Romaani stiil on vanem ja on oma nime saanud Rooma Impeeriumi järgi, sest võttis kirikute ehitamise juures eeskujuks Rooma ehitiste juures uste ja akende võlvimiseks kasutatud ümarkaari. Gooti stiil oli hilisem ja selle kõige silmapaistvam tunnus oli teravkaar. Mida aeg edasi, seda uhkemaks, dekoreeritumaks ja kõrgemaks kirikud muutusid. Üht kirikut ei ehitatud 100 aastaga valmis vaid seda muudeti, täiendati, ehitati ümber mitmesaja aasta jooksul. Endiselt oli kunsti kõige tähtsam eesmärk Jumalasõna kuulutamine piltide abiga. Tolleaegseid kujutiste seeriaid võib võrrelda tänapäeva koomiksiga, ainult tekst oli puudu.

Eesti keskajal

Euroopas levinud kunstistiilid ja suundumused jõudsid Eestisse alles 13. sajandil, kui Eesti Saksa Ordu poolt vallutati ja ristiusk laiemalt levis. Sest ajast alates tekkisid meie suuremad linnad Tallinn, Narva ja Tartu. Lisaks kirikute ehitamisele ehitati ka hoogsalt linnas, kusjuures päris palju kasutati ehitamise juures abitööjõuna kohalikke meistreid. Eesti kirikud on võrreldes Euroopa uhkete kodadega palju tagasihoidlikumad ja lihtsamad.  Vanimad tervenisti või osaliselt säilinud kirikud asuvad Saaremaal (Valjala) ja Tartus (Toomkirik, Jaani kirik).

Pildinäiteid ja pikemat seletust võid vaadata siit http://videvik.ag.tartu.ee/~mariana/Kunst%20I%20kursus/

RENESSANSS: 14. – 16. sajand

Renessanss oli kunstistiil, mis tekkis Itaalias 14. sajandil ja levis hiljem ka mujale Euroopasse. Sõna renaissance tähendab taassündi ja stiili nimetatakse renessanssiks sellepärast, et tol ajal tõsteti taas au sisse vanakreeka kultuur. Renessanssiaja kunstnikult nõuti, et ta oleks laia silmaringiga: lisaks oma kunstilisele erialale tunneks hästi ka kirjandust ja oleks kursis ühiskonnas toimuvaga. Renessanssiaja kangelane oli piiblist tuntud Taavet: noormees, kes võitis kavalusega endast jõu poolest kõvasti üle olevat Koljatit. Inimestes hinnati tol ajal isikupära ja pealehakkamist, inimene pidi olema isiksus. Kunstis püüeldakse täiusliku ja tasakaaluka kujutamisviisi poole. Selleks kasutati piltidel neutraalseid (mitte kontrastseid) ja pastelseid (mahedaid) värvitoone. Inimene, keda kujutati, pidi olema ilusa ja proportsionaalse kehaga. Pildid olid rahulikud ja pidid vaatajas tekitama rahu- ja õnnetunnet.

Renessanssiajal võeti kunstis kasutusele tsentraalperspektiiv – selline ruumilisuse kujutamise viis, kus sügavus pildil tekitatakse joonte koondumise abil ühte punkti silmapiiril. Ka leiutati renessanssiajal õlivärvid – enne seda maaliti veebaasil värvidega, kuid õlivärvid olid palju erksamad ja pildid muutusid värvilisemaks.

Kõige kuulsamad renessanssikunstnikud on itaallased Leonardo da Vinci („Mona Lisa“ ja „Viimne õhtusöömaaeg“), Michelangelo Buonarotti (skulptuur „Taavet“ ja Sixtuse kabeli laemaalingud) ja saksa kunstnik Albrecht Dürer, kes oli meisterlik graafik.
Leonardo loomingut saad vaadata siit http://www.leonardoda-vinci.org/

17. SAJANDI KUNST EUROOPAS: BAROKK ja ROKOKOO

17. sajandi kunst oli väga mitmekesine ja kirju. Erinevate Euroopa riikide kunstnikud maalisid erinevatel   teemadel ja kasutasid erinevaid tehnikaid. Itaalia 17. sajandi kunsti nimetatakse barokiks, sõna barocco tähendab eriskummalist, rahutut. Sellepärast, et tol ajal Itaalias tehtud kunst oligi eriskummaline ja rahutu:  pildid olid elavad ja äreva meeleoluga. 17. Sajandil muutub kunst ka rohkemale hulgale rahvale kättesaadavamaks, sest tekivad esimesed muuseumid. Kunsti ei tehta enam ainult kirikutele ja kuningatele vaid ka näiteks keskklassile. Eriti Hollandis muutub kunst kättesaadavamaks suuremale ringile inimestest ja tekivad uued iseseisvad maaližanrid-  maastikumaal ja natüürmort.

Kuulsamad kunstnikud 17. sajandil olid itaallane Michelangelo Caravaggio („Pauluse pöördumine“ ), hollandi kunstnikud Jan Vermeer („Tüdruk pärlkõrvarõngaga“) ja Rembrandt van Rinj (autoportreed) ning Hispaania õukonnakunstnik Diego Velazquez („Õuedaamid“).
Itaalia maalikunstniku Caravaggio loomingut saad vaadata siit http://www.caravaggio-foundation.org/

18. sajandi lõpu Prantsuse õukonnas tekkis kunstistiil, mida nimetatakse rokokoo. Nimetus tuleb sõnast rocaille, mis tähendab merekarpi. Merekarbi motiivi (kujundidt) kasutati hästi palju rokokooaegsetes kaunistustes. Rokokoo ei kestnud väga kaua, sest oli väga pillav ja Prantsuse õukonna motoks oli: „Pärast meid tulgu või veeuputus!“ . Kunst oli lihtsakoeline, maaliti igapäevaste lõbude ja meelelahutamisega seotud asju, armastati ülepakutud asju, roosasid ja helesiniseid värve. Väga hinnas oli portselan ja väikesed portselankujukesed. Rokokooaegne mood oli samuti väga kirev ja külluslik, kanti hiigelsuuri parukaid, mida kaunistati kõikvõimalikest materjalidest asjadega.

Rokokookunstist ja elulaadist saab hea ülevaate Maria Coppola filmist „Marie Antoinette“ (MA oli viimane prantsuse kuninganna enne revolutsiooni). Link filmi tutvustuse juurde asub siin http://www.youtube.com/watch?v=1WjsqVwWyrI&noredirect=1

KLASSITSISM & ROMANTISM; – 18. saj. kuni 19. saj. I pool

Klassitsism ja romantism olid kaks kunstistiili, mis eksisteerisid üksteisega samal ajal. Klassitsismi tunneb ära selle järgi, et stiil kopeerib äratuntavalt vanakreeka stiili. Vanakreeka sai Euroopas väga populaarseks seejärel, kui „taasavastati“ vanad antiiksed linnad, mis olid aastasadadeks vulkaanituha alla mattunud.  Klassitsism levib Prantsusmaal, saksamaal ja Venemaal, väga palju klassitsistlikku arhitektuuri leidub ka Eestis. Tartu Ülikooli hooned on enamuses ehitatud klassitsistlikus stiilis. Klassitsistliku stiili juures hinnatakse ka väga kõrgelt joonistusoskust, natuurist väga täpselt joonistamine on klassitsistliku kunstniku üks olulisi omadusi. Klassitsistlik stiil sai kunstis pikaks ajaks üldtunnustatuks, selle järgi hakati kunsti hindama „heaks ja halvaks“. Samal ajal aga leidus ka kunstnikke, kellele ei meeldinud ainult ilusaid pilte joonistada ning kes ei olnud vanakreekast vaimustuses. Neid kunstnikke kutsuti romantilisteks kunstnikeks. Romantikud soovivad kunstis väljendada oma tundeid, ka valutavad nad südant maailmas toimuva üle. Sageli kujutasid romantikud loodust ja enda unenägusid.

Kuulsaim klasitsistlik kunstnik oli  prantslane Jean Auguste Dominique Ingres („Suur obelisk“), tuntumad romantikud olid hispaanlane Fransisco Goya („Koloss“) ja inglise kunstnikud William Turner („Orjalaev“) ja William Blake („Suur punane draakon“).

REALISM & IMPRESSIONISM (19. SAJAND) – 19. saj. II pool

Realism ja impressionism olid ametlikule (klassikalisele) kunstile vastanduvad kunstistiilid. Realistid pidasin oluliseks kujutada reaalseid inimesi reaalses maailmas, eriti meeldis neile kujutada vaesemat rahvast: töölisi ja talupoegi. Selleks, et „karmi elu“ paremini kujutada, kasutasid realistid oma maalide juures palju pruune ja halle värvitoone. Imressionistid aga soovisid kujutada maailma nii, nagu me seda tegelikult näeme:  üksikute muljete ja värvilaikudena. Sest tegelikult inimese silm asjade teravaid piirjooni ei näe, samuti on värvid alati erinevad vastavalt valgusele. Realistid ja impressionistid maalisid vabas õhus, mis oli suur muutus maalikunstis: seni oli kunstnik töötanud ainult siseruumis.  

Impressionistlikke kunstnikke ja kunsti üldisemalt mõjutas väga palju fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Senimaani oli kunstniku üheks tähtsamaks ülesandeks olnud maailma realistlik kujutamine. Kui nüüd fotograafia selle ülesande enda peale võtab, tekib kunstis kriis. Otsitakse vastust küsimusele: kellele ja milleks kunsti teha. 19. sajandi II poolel esinevad avalikult ka esimesed naiskunstnikud.

Kõige kuulsam realist oli  prantsuse kunstnik Auguste Millet („Õhtupalvus“), impressionistlikest kunstnikest tuntumad on Eduard Manet („Eine murul“), Claude Monet („Heinasaad“, „Tõusev päike“) ja Auguste  Renoir („Kiigel“).  

EESTI RAHVUSLIKU KUNSTI SÜND JA KUNSTIKOOL „PALLAS“

Eesti rahvusliku kunsti sünd - st. et, kunsti teeva deesti soost kunstnikud, kes käsitlevad eestlastele olulisi ja omaseid  teemasid, langeb kokku üldise rahvusliku eneseteadvuse (laulupeod, eestikeelsed ajalehed jne) tekkimise ja kasvuga 19. sajandi II poolel. Kuna Eestis kunsti kõrgaharidust ei õpetatud, õppisid kunstnikud oma oskusi välismaal (Prantsusmaal, Venemaal ja Saksamaal). Esimesed eestlastest kunstnikud olid olulised ka sellepärast, et tutvustasid siinolijatele uusi suundi ja tehnikaid. Eesti kunst teeb läbi samad arengud (stiilid), mis muu Euroopa, kuid väikese viivitusega. See tähendab, et Eestisse jõuavad uued ja moodsad stiilid paarkümmend aastat hiljem.

Oluline aastaarv Eesti kunsti jaoks on 1919, mil Tartus asutati kõrgemat kunstiharidust andev kool „Pallas“. Kool tegitseb siiamaani Tähe ja Eha tänaval, 1919 aastal asus kool Kalevi tänaval alguses. Praegu asub seal Pallase hotell.

20. SAJANDI KUNSTISTIILID

Juugend e. art nouveau oli viimane terviklik kunstistiil (1890 – 1905),mis hõlmas erinevaid kunstiliike (maali, arhitektuuri, tarbekunsti, graafikat). Juugendi eeskujuks olid keskajakunstnikud ja nende meisterlik käsitööoskus. Juugend oli dekoratiivne stiil, oluline oli igapäevase ümbruse ilusamaks muutmine. Juugendikunstnikud said palju inspiratsiooni loodusest, eriti lilledest ja nende ümaratest vormidest. Voogav joon,  tugevad kontuurid ja taimeornamentika ongi juugendi peamised välised stiilitunnused. Esindajad: Antoni Gaudi (Hispaania, arhitektuur), Aubrey Beardsley (Inglismaa, graafika).

Sümbolism – kunstistiil, mis levis juugendiga samaaegselt ja osaliselt ka segunedes. See tähendab seda, et sümbolistlikud kunstnikud kasutased eneseväljenduseks sageli juugendlikke stiilitunnuseid. Sümbolistlikke kunstnikke ühendab teemakäsitlus: elu ja surm, armastus ja üksindus; piltide mitmetähenduslikkus, rõhutatakse elu salapära ja müstilisust. Eesti kunstis saab sümbolism populaarseks seoses rahvusluse kasvuga, sümbolistlik stiil sobis hästi meie müütiliste kangelaste, nt. Kalevipoja kujutamiseks. Esindajad: Gustav Klimpt (Austria, maal), Nikolai Triik (Eesti, maal ja graafika). Tänapäeval on sümbolistlik maalimisstiil saanud populaarseks seoses fantaasiakunstiga, muinasjuttude ja müütide ning salapäraste lugude illustreerimisel (inglid, koletised, fantastilised olevused).

Ekspressionism – 1905. aastal Saksamaal (rühmitus „Die Brücke“) tekkinud kunstistiil, mille juures olid olulised kunstniku isiklikud tunded. Kuid need tunded olid rõhutatult negatiivsed, nt. hirm ja üksindus. Negatiivsete tunnete kujutamiseks kasutasid kunstnikud  „poriseid“ (pruuni ja halliga segatud) värvitoone ja inimeste kehade moonutamist (koledamana kujutamist). Esindajad: Edvard Munch (Norra), Ludwig Kirchner (Saksamaa), Egon Schiele (Austria).

Fovism – Prantsusmaal tekkinud (1905) kunstistiil, mis sarnaneb ekspressionismile- peamine on kunstniku tunnete väljendamine, kuid rõhk on positiivsetel tunnetel. Kujutatakse maailma ilu, väljendatakse rõõmu. Positiivsete emotsioonide kujutamiseks kasutavad kunstnikud segamata ja puhtaid värvitoone, stiliseerimist ja üldistamist. Esindajad: Henry Matisse (Prantsusmaa, maal).

Kubism – Prantsusmaal tekkinud (1907) kunstistiil, mille eesmärgiks oli maailma lihtsustamine geomeetriliste algelementideni ja esitleda ühel pildil mitut erinevat vaatenurka korraga. Kubistide jaoks oli oluline see, kuidas nad midagi kujutasid, mitte see, mida nad kujutasid. Näiteks kujutasid nad ühesuguste võtetega nii inimest kui loodust. Kubistliku pildi tunneb ära sellest, et see on sageli maalitud tuhmide värvitoonidega, kujutatud esemed on tükeldatud ja raskesti äratuntavad. Kõige kuulsam kubistlik kunstnik oli katalaanlane) Pablo Picasso, kes sai muuhulgas inspiratsiooni Aafrika põlisrahvaste kunstist.

Näiteid kubismist leiad siit http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/kubism.htm

Futurism – Itaalias tekkinud (1909 I Futurismi manifest) kunstirühmitus, mis ülistas tehnoloogiat ja arengut ja kus peamine eesmärk oli kujutada liikumist; Esimene kunstistiil, kus idee oli enne teostust. Futuristidele meeldis kõige rohkem kujutada linna ja linnaga seotut: melu, müra, tehnoloogiat. Futuristliku stiili tunneb ära erksate värvide, korduste kasutamine ja kubistlike võtete (tükeldamine) kasutamisega maalidel. Esindajad: Umberto Boccioni, Giacomo Balla (Itaalia, maal).
Näiteid futurismist leiad siit http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/f/futurism/index.html

Abstraktsionism – kunstistiil (1910), mille juures peeti kunstiteose vormi (välised tunnused) olulisemaks kui sisu (sisu, süžee); maalikunstist kaob nähtava maailma kujutamine, st, et selle asemel, et midagi äratuntavat kujutada püüab kunstnik värvide abiga oma tundeid edastada. Kindla süsteemi alusel paigutatud värvide ja pindade kompositsioonid, kunstnik võis lähtuda emotsioonist (ekspressiivne) või ideest (geomeetriline); Esindajad: Vassili Kandinsky (Venemaa, Prantsusmaa), Piet Mondrian (Holland), Kazimir Malevitš (Venemaa, konstruktivism).
Näiteid abstraktsionismist leiad siit http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/abstraktne.htm

Dada -  Šveitsis (1916 Cabaret Voltaire) tekkinud  sõjavastase liikumine (lõpp 1923), mis  vastandas end kogu eelnenud kultuurile ja kehtivatele normidele. Sõna dada ei tähenda sisuliselt midagi, rühmituse nimeks valiti see sellepärast, et meenutab lapselalinat. Rühmituse tegevust iseloomustavad avalikud kogunemised, müramuusika kuulamine, performance´id ( kunstilist ideed esitatakse mingi tegevuse kaudu, puudub konkreetne teos), kollaaž (väärtuseta esemete, nt. ostutšekid, kasutamine), valmisesemete näitamine uute kunstiteostena. Esindajad: Man Ray (Euroopa), Marcel Duschamp (USA).

Sürrealism -  pärast II maailmasõda (1924  sürrealismi manifest, Andre Breton) Prantsusmaal tekkinud  liikumine, mille eesmärk oli kunsti ja elu piiride ähmastamine või kaotamine ja inimese vabastamine mõistuse surve alt. Esines nii kirjanduses, muusikas, kui ka kujutavas kunstis. Piltidel püüdsid kunstnikud kujutada inimese alateadvust, unenägusid ja hallutsinatsioone. Sürrealistid võtsid kasutusele ka automaatse (metsik) joonistamise, mis on vastand teadvustatud, süsteemsele kujutamisele. Esindajad:  Giorgio de Chirico (Hispaania, metafüüsilise maali periood), Rene Magritte (Belgia, fig.s.), Salvador Dali (Hispaania, fig.s.).
Rene Magritte looming http://www.rene-magritte.org/rene-magritte-paintings.jsp
Salvador Dali looming http://www.artchive.com/artchive/D/dali.html#images
Maailma I sürrealistlik film, autorid Luis Bunuel ja Salvador Dali. Pealkiri "Andaluusia koer" (1924, 16``). Vaadata saad siit http://tesla.liketelevision.com/liketelevision/tuner.php?channel=1099&format=movie&theme=guide

Abstraktne ekspressionism – 1940 aastatel Ameerikas tekkinud kunstvool, mis taotles võimalikult spontaanset eneseväljendust. Kunstnik kandis värvi lõuendile otse purgist, sageli seda ka pritsides ja tilgutades, lõuend ise oli sageli laotatud põrandale ja kunstnik kõndis sellest üle. Abstraktse ekspressionismi puhul ei olnud oluline valninud maal vaid maalimise protsess ise. Esindajad: Jackson Pollock, Franz Kline, Willem de Kooning.

Brutaalne kunst – art brut või autsaiderite kunst oli Euroopas pärast II maailmasõda tekkinud kunstirühmitus, mis rõhutas kunstis puhtaid impulsse. Brutaalse kunsti viljelejad seadsid endale eeskujuks laste ja hullumeelsete joonistused, samuti sürrealistide teosed. Veel leidsid nad, et kunsti mitte õppinud inimene suudab väljendada palju puhtamaid ja õigemaid emotsioone kui haritud kunstnik. Tähtsaim esindaja Jean Dubuffet.

Neodada e. uusdada oli kunstirühmitus, mis tekkis Ameerikas `40ndate aastate lõpus ja mille eesmärk oli kunsti piire avardada ja ühiskonda šokeerida. Neodadaistid väljendusid end nii traditsioonilises maalikunstis, aga ka kollaaži ja ruumiinstallatsioonide (ruumilised kompositsioonid) kaudu. Esindajad: Jasper Johns ja Robert Rauschenberg.

Popkunst e. popular art, oli kunstistiil, mis tekkis 1950. aastatel Inglismaal ja USAs. Popkunsnikke huvitas igapäevane ja argine ja nad valisid oma väljendusvahendeiks samuti argipäevast pärit esemeid ja nähtusi (tuntud inimesed, koomiksid, tarbeesemed: coca-cola, purgisupp). Popkunstnikud esitasid oma loomingut kui üht võimalikku tarbeeset, millel on kindel väärtus ja mida saab müüa-osta-vahetada, nagu mistahes teist tarbeeset. Popkunstniku väljendusvahenditeks on erksad ja selged värvid, plakatlikkus (lihtsustatud käsitluslaad) ja fotograafia kasutamine. Esindajad: Andy Warhol, Roy Lichtenstein (Ameerika).

Kineetiline kunst - oli 1960. aastatel laialt levinud kunsti tegemise viis, mis tekitas kunstilisi elamusi mehaanilise liikumise ja valgusefektidega, vahel ka helidega. Tähtsaim esindaja skulptuuris  Jean Tinguely

Opkunst – 1960. aastatel abstraktsest maalikunstist väljaarenenud maalisuund, mis keskendus optiliste efektide loomisele. Tähtsaim esindaja Victor Vasarely

Kontseptualism – 1960. aastatel valdavaks saanud kunsti tegemise viis, kus kõige olulisemaks kunstiteose juures peetaks ideed. Kunstnikud väljendavad end kõikvõimalikke vahendite ja viisidega ja kasutavad nii traditsioonilisi (maal) kui uuemaid (performance, installatsioon, maakunst, kehakunst) väljendusvahendeid. Olulisel kohal kontseptuaalses kunstis on taustainfo, vaataja peab näitusele minnes saama eelteadmisi ja taustainfot näitusel esinevate kunstnike kohta. Ideeli olulisust rõhutatakse kunstis meisterlikkuse ja loomingulisuse kõrval tänapäevani. 

Maakunst on selline kunsti tegemise viis, kus kunstiteoseid ei esitleta mitte kunstigaleriides vaid suurtel maa-aladel. Vaata näiteid maakunstist siit: http://kunstiajalookursus.blogspot.com/search/label/maakunst  

Kehakunst on selline kunsti tegemise viis, kus kunstnik kasutab oma enda keha kunstiteose loomiseks, ta võib näiteks oma kehale maalida.

Kaasajal tegutsevatest kunstnikest üks tuntumaid on Jeff Koons, kelle töödest saad vaadata näiteid siist: http://kunstiajalookursus.blogspot.com/2009/11/jeff-koons-sund.html 

Hüperrealism e. fotorealism on 1980. aastatel populaarseks saanud maalimisviis, kus maalimise abivahendina kasutati fotograafiat. Fotorealismi viljelevad kunstnikud maalivad pilte nii reaalsel moel, et need näevad välja sama tõepärased kui fotod. Hüperrealistlik maalimisstiil on väga populaarne tänapäevani.

Graffiti  - tänapäevases tähenduses sai alguse 19. sajandil, populaarseks muutus 60. aastatel New Yorgis. Graffiti on tugevalt seotud mitmete subkultuuridega(rock`n roll, punk), kõige rohkem seostatakse seda hiphop kultuuriga, sest on üks neljast hiphopi elemendist: räppimine, skrätšimine, breikimine, graffitti. Üldises mõistes on graffiti üldine nimetus seina- või muule pinnale kas joonistatud, maalitud, kriibitud sõnade või kujundite kohta. Kunstilise eneseväljendina kasutavad graffitikunstnikud nn. graffititähestikku, palju kasutatakse trükkimiseks ka šablooni. Seinale oma nime  kirjutamist nim. tagimiseks, šablooni abil tehtud pilti nimetatakse stencil`iks. Tehnilistest vahenditest on populaarsemad aerosoolvärvid. Graffitikunstnikud esinevad sageli anonüümselt ja nende tegelikud nimed ei ole teada, üks kuulsamaid kaasaja graffitikunstnikke on Banksy:  http://www.banksy.co.uk/

Tartus tegutseb nt. Edward von Lõngus („miski pole olulisem kui see lause“). Tartu gräffiti vabaõhugalerii asub Vabaduse silla all.